„See hull kass on kindlasti seal. Siin ei sallita teda enam.”
Dorian kehitas õlgu. „Armastajaist naistest on mul villand. Need, kes vihkavad, on huvitavamad. Pealegi, aine on seal parem.”
„Sama mis siingi.”
„Mulle meeldib seal rohkem. Tulge jooge midagi. Ma pean midagi võtma.”
„Ma ei vaja midagi,” lausus noormees.
„Pole viga.”
Adrian Singleton ajas enda jalule ja läks Doriani järel leti äärde. Näruses turbanis ja kulunud mantlis segavereline hindulane teretas inetul naeratusel, kui ulatas neile konjakipudeli ja kaks klaasi. Kaks naist nihkusid lähemale ja hakkasid lobisema. Dorian pööras selja nende poole ja ütles vaiksel häälel midagi Adrian Singleton’ile.
Moonutatud naeratus, tuletades meelde malailase irvitust, kortsutas teise naise nägu. „Täna oleme väga uhked,” pilkas ta.
„Jumala pärast, ärge rääkige minuga,” karjus Dorian jalga vastu põrandat lüües. „Mis te tahate? Raha? Sähke! Ärge rääkige enam kunagi minuga.”
Kaks punast sädet välgatasid üürikeseks naise pondunud silmis, siis kustusid nad ja pilk oli endiselt tuhm ja klaasine. Ta viskas pea selga ja kahmas ahnete sõrmedega rahatükid. Ta kaaslane silmitses teda kadestavalt.
„See on asjata,” ohkas Adrian Singleton. „Ma ei taha üldse enam tagasi. Milleks seda? Ma olen siin täiesti õnnelik.”
