„Kirjutage mulle, kui midagi vajate, eks,” ütles Dorian natukese aja pärast.
„Võib-olla.”
„Head ööd siis.”
„Head ööd,” vastas noormees mööda astmeid üles minnes ja oma kuumendavat suud taskurätikuga pühkides,
Dorian lähenes uksele valuilmega näos. Kui ta eesriide kõrvaldas, kuuldus inetu naer selle naise värvitud huulilt, kellele ta esiti oli raha andnud. „Seal läheb vanakurja maiusroog!” kähises ta karedal häälel.
„Võtku teid saatan!” vastas Dorian. „Te ei tohi mind nii nimetada.”
Naine nipsutas sõrme. „Tahate, et teid hüütaks prints Võlujaks, eks ole?” lõugas ta Dorianile järele.
Unine madrus kargas püsti ja vahtis metsikult enda ümber. Eesruumi ukse kiunipaugatamine kostis talle kõrvu. Ta tormas nagu taga ajades välja.
Dorian Gray tõttas mööda kallast uitsetavas vihmas edasi. Kohtamine Adrian Singleton’iga oli teda imelikult liigutanud ja ta küsis endalt, kas tõesti peab selle noormehe elu hävingu tema arvele kirjutama, nagu Basil Hallward seda nii teotava häbematusega oli ütelnud. Ta hammustas huult ja mõneks silmapilguks muutusid ta silmad nukraks. Siiski, mis puutus see temasse? Elupäevad olid selleks liiga lühikesed, kui et ennast võis vaevata teiste rumaluste koormaga. Igaüks elas iseoma elu ja pidi ise selle eest tasuma. Ainuke kahju selle juures oli, et nii sagedasti iga üksiku eksituse eest pidi maksma. Inimestega asju ajades ei lõpetanud saatus kunagi oma arvet. 264
