Nagu hingeteadlased kinnitavad, leiduvad silmapilgud, mil kirg patu või selle järele, mida inimesed patuks nimetavad, sedavõrd kogu loomust valitseb, et niihästi iga elukiud meie kehas kui ka iga rakuke meie peaajus näib olevat erutatud hirmsaist ajedest. Naised ja mehed kaotavad niisugusel silmapilgul oma tahtevabaduse. Nad lähenevad automaatidena hirmsale lõpule. Valik on neilt võetud ja südametunnistus surmatud, või kuigi ta elab, siis ainult selleks, et teha vastuhakkamist kütkestavaks ja sõnakuulmatust võluvaks. Sest kõik patud, nagu usuteadlased ei väsi kordamast, on sõnakuulmatuste patud. Kui see kõrge vaim, see kurja koidutäht taevast langes, siis langes ta kui vastuhakkaja.
Tuimana ja kurja ihates tõttas Dorian Gray rikutud vaimu ja hingega, mis himustasid vastuhakkamist, kiirustatud sammul edasi, aga kui ta pöördus pimedasse võlvialusesse, mis oli talle sagedasti olnud teelühenduseks kurikuulsale paigale, kuhu ta tõttas, tundis ta äkki end selja tagant haaratavat, ja enne kui leidis aja ennast kaitsta, virutati ta vastu müüri, jõhker käsi kõril.
Ta võitles hullumeelselt oma elu eest ja hirmsa jõupingutusega õnnestus tal kramplik käsi kõrilt murda. Silmapilk kuulis ta revolvri klõksu, nägi läikivat rauda otseteed vastu oma pead ja lühikese tüseda mehe tumedat kuju enda ees.
„Mis te tahate?” lõõtsutas Dorian.
„Paigal!” ütles mees. „Kui liigutate, lasen teid maha.”
„Te olete hull. Mis olen ma teile teinud?”
„Teie hävitasite Sibyl Vane’i elu,” kõlas vastus, „ja Sibyl Vane oli minu õde. Tema tappis enda. Ma tean
