seda. Tema surm on teie hingel. Mina vandusin, et ma teid tapan, kui tagasi tulen. Aastate kaupa olen teid otsinud. Mul polnud selleks pidet ega jälgi. Kaks inimest, kes teid oleksid võinud kirjeldada, olid surnud. Mina teadsin ainult teie hüüdnime, mille Sibyl teile andnud. Täna kuulsin seda juhuslikult Õiendage jumalaga oma asjad, sest täna öösel peate surema.”
Dorian Gray pidi hirmu pärast peaaegu minestama. „Mina pole teda kunagi tundnud,” kogeles ta. „Mina pole ka kunagi temast kuulnud. Teie olete hull.”
„Parem pihtige oma patud, sest nii tõesti kui mu nimi on James Vane, peate teie surema.” See oli hirmus silmapilk. Dorian ei teadnud, mis öelda või teha. „Põlvili!” urises mees. „Annan teile ainult ühe minuti palvetamiseks, rohkem mitte. Täna öösel lähen laevale, et Indiasse sõita, ja enne tahan oma ülesande täita. Üks minut. See on kõik!”
Doriani käed langesid jõuetult kõrvale. Hirmust oimetuna ei teadnud ta, mis teha. Äkki välgatas meeleheitlik lootus tal peaajus.
„Pidage!” hüüdis ta. „Kui kaua aega on sellest, kui teie õde suri? Öelge ruttu!”
„Kaheksateist aastat,” ütles mees. „Miks te seda küsite? Mis puutuvad siia aastad?”
„Kaheksateist aastat,” naeris Dorian Gray võiduvarjundiga hääles. „Kaheksateist aastat! Viige mind laterna alla ja vaadake mulle näkku.”
James Vane viivitas silmapilgu, ilma et oleks mõistnud, mis teine arvas. Siis haaras ta Dorian Gray’st kinni ja vedas ta võlvialusest välja.
Kuigi tuules vabisev tuli oli tume ja värisev, ometi jätkus selle valgusest madrusele tõenduseks, missugu- 266
