sesse hirmsasse eksitusse ta nähtavasti oli langenud, sest selle mehe näos, keda tema oli tahtnud tappa, paistis kogu poisikeslik õitseng, kogu nooruse rikkumatu puhtus. Ta näis olevat pisut üle kahekümne, vaevalt vanem – või polnud sedagi – kui oli olnud tema õde nii paljude aastate eest lahkudes. Oli selge, see mees ei võinud tema õe elu hävitaja olla.
Ta laskis lahti ja tuikus tagasi. „Mu jumal! mu jumal!” hüüdis ta, „ja mina oleksin teid tapnud.”
Dorian tõmbas sügavasti hinge tagasi. „Karvapealt oleksite hirmsa kuriteo korda saatnud, mees,” ütles ta karmilt talle näkku vaadates. „Olgu see teile hoiatuseks, et te kättemaksu endale ülesandeks ei teeks.”
„Andke andeks, sir,” pomises James Vane. „Ma eksisin. Juhuslik sõna selles neetud urkas viis mind valeteele.”
„Minge parem koju ja pange püstol kõrvale, muidu võite sekeldustesse sattuda,” ütles Dorian, pöördus kannal ümber ja läks pikkamisi mööda tänavat minema.
Hirmunult jäi James Vane seisma. Ta värises kogu kehast. Natukese aja pärast ilmus nõretava müüri äärest pimedusest tulevalgusse must vari ja hiilis vaiksel sammul tema juurde. Seisja tundis, kuidas käsi tema käele pandi, ja võpatades vaatas ta ümber. See oli teine neist naistest, kes olid kõrtsis joonud.
„Miks te ei tapnud teda?” sosistas ta kõhna nägu otse mehe oma lähedale pannes. „Tean, teie jooksite Daly juurest tema tagaajamiseks välja. Teie loll! Te oleksite pidanud ta tapma. Tal on palju raha ja halvem on ta ka kui ükski teine.”
„Tema pole see, keda otsin,” vastas Vane, „ja mina ei vaja kellegi raha. Mina vajan ainult ühe mehe elu. See,
