kelle elu ma vajan, peaks praegu olema neljakümne ümber. Tema aga on ainult pisut enam kui poisike. Jumalale tänu, et tema veri minu kätele ei tulnud.”
Naine naeris kibedalt. „Pisut enam kui poisike!” irvitas ta. „Inimene, sellest on ligemale kaheksateist aastat, kui prints Võluja minust selle tegi, mis ma olen.”
„Teie valetate!” karjus James Vane.
Naine tõstis käed taeva poole. „Jumala nimel, ma räägin tõtt,” karjus ta.
„Jumala nimel?”
„Lööge mind surnuks, kui see nõnda pole. Tema on kõige halvemaid, kes siin käivad, öeldakse, tema müünud ilusa näo eest oma hinge kuradile. Ligikaudu kaheksateistkümne aasta eest kohtasin teda. Sest ajast saadik pole ta palju muutunud. Aga mina olen,” lisas ta moonutatud irvitusel juurde.
„Teie vannute seda?”
„Ma vannun seda,” kostis kähisev vastukaja naise koltunud suust. „Aga ärge rääkige sellest temale,” vingus ta, „ma kardan teda. Andke mulle pisut raha öömajaks.”
James Vane tormas vandudes minema ja tõttas tänavanurgale, kuid Dorian Gray oli kadunud. Kui ta tagasi vaatas, siis polnud ka naist enam näha. 268
