SEITSMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Nädal hiljem istus Dorian Gray Selby Royali talveaias ja jutles ilusa hertsoginna Monmouth’iga, kes ühes oma abikaasaga, välimuselt väsinud kuuekümneaastase mehega, viibis tema külaliste seas. Oli teeaeg ja laual seisva suure pitskattega lambi pehme valgus langes serviisi peenele portselanile ja taotud hõbedale, mille juures hertsoginna täitis majaproua kohuseid. Ta valged käed liikusid kenasti tasside vahel ja ta täidlased, punased huuled naeratasid millegi üle, mida Dorian oli temale sosistanud.
Lord Henry lamas seljakil siidiga kaetud korvtoolis ja vaatles neid. Virsikuvärvilisel diivanil istus leedi Narborough ja tegi, nagu kuulaks ta hertsogit, kes kirjeldas uusimat brasiilia putukat, millega ta oma korjandust oli täiendanud. Kolm noormeest, kes kandsid elegantseid smoking-ülikondi, pakkusid mõnedele daamidele teeküpsiseid. Kogu seltskond oli kaksteist inimest ja järgmiseks päevaks oli külalistele lisa oodata.
„Millest teie kahekesi räägite?” küsis lord Henry laua äärde astudes ja oma tassi sinna pannes. „Loodan, Gladys, et Dorian teile minu kavatsusest on jutustanud kõike ümber ristida. See on suurepärane mõte.”
„Aga mina ei vaja ümberristimist, Harry,” ütles
