hertsoginna ja vaatas oma imeliste silmadega mehele otsa. „Mina olen oma nimega täiesti rahul ja ma olen kindel, mr. Gray omaga samuti.”
„Kallis Gladys, neid kaht nime ei taha ma muuta. Need mõlemad on täiuslikud. Mina mõtlesin peaasjalikult lilli. Eile lõikasin endale orhidee, nööpaugu tarvis. See oli imeliselt laiguline loomake, ilus kui seitse veripattu. Hajameelsel silmapilgul küsisin ühelt aednikult, kuidas on selle nimi. Tema ütles, see olevat mingisugune Robinsoniana eriliik või midagi muud selletaolist hirmsat. On kurb tõde, et oleme ande kaotanud meeldivaiks nimedeks. Nimed aga on kõik. Mina ei vaidle kunagi tegude, vaid ikka ainult sõnade pärast. Siin peitubki põhjus, miks ma harilikku realismi kirjanduses vihkan. Mees, kes võib labida labidaks nimetada, peaks olema sunnitud teda tarvitama. See on ainuke ülesanne, milleks ta kõlvuline.”
„Kuidas peaksime siis teid nimetama, Harry?” küsis hertsoginna.
„Tema nimi on prints Paradoks,” ütles Dorian.
„Mina tunnustan teda jalamaid,” hüüdis hertsoginna.
„Aga mina ei taha sellest kuuldagi,” naeris lord Henry ja laskus toolile. „Niisugusest hüüdnimest ei saaks enam kunagi lahti! Mina loobun sellest aunimest.”
„Kõrgused ei tohi loobuda,” langes ilusailt huulilt hoiatus.
„Teie tahaksite siis, et ma trooni kaitseksin?”
„Jah.”
„Ma kuulutan homse päeva tõdesid.”
„Mina eelistan tänase päeva eksitusi,” vastas hertsoginna. 270
