oma pearaamatus arved lõpetavad, tasakaalustavad nad rumaluse rikkusega ja pahe silmakirjalikkusega.”
„Ometi oleme teinud suuri asju.”
„Suured asjad on meile kaela laotud, Gladys.”
„Meie oleme nende raskust talunud.”
„Ainult kuni börsini.”
Hertsoginna raputas pead. „Minul on usk meie tõusu,” hüüdis ta.
„See näitab ainult ettevõtliku võidulepääsu.”
„Ta areneb.”
„Langus võlub mind rohkem.”
„Ja kunst?” küsis hertsoginna.
„See on haigus.”
„Armastus?”
„Illusioon.”
„Ja religioon?”
„Moodne tõekspidamise aseaine.”
„Teie olete kahtleja.”
„Ei kunagi! Kahtlus on usu algus.”
„Mis te siis olete?”
„Määratlus on piiritlus.”
„Andke mulle tugipunkt.”
„Lõngad katkevad. Teie kaotaksite tee labürindis.”
„Te ajate mind segi. Räägime millestki muust.”
„Meie majahärra on tore jutuaine. Juba aastate eest ristiti ta prints Võlujaks.”
„Ah! Ärge tuletage mulle seda meelde,” hüüdis Dorian Gray.
„Meie majahärra on täna õhtul päris hirmus,” vastas hertsoginna punastades. „Tema usub, Monmouth kosinud minu puhtteaduslikkude põhimõtete tõttu, sest mina olevat moodsate liblikate seas parim eksemplar.” 272
