„Loodan, et ta nõelu teisse ei torgi, hertsoginna,” naeris Dorian.
„Oo, selle eest muretseb juba minu toaneitsi, mr. Gray, kui ta minuga pahandab.”
„Ja miks ta teiega pahandab, hertsoginna?”
„Kõige tühisemate asjade pärast, mr. Gray, uskuge. Harilikult sellepärast, et tulen koju kümme minutit enne üheksat ja ütlen temale, et pean olema riietatud poole üheksaks.”
„Kui arutu ta on! Te peaksite talle üles ütlema.”
„Ma ei või, mr. Gray. Tema loob minule kübarad. Kas mäletate seda, mida ma leedi Hilstone’i aiapidul kandsin? Muidugi ei, aga see on teist väga kena, et kinnitate, nagu mäletaksite. Noh, tema tegi selle eimillestki. Kõik head kübarad on eimillestki.”
„Nagu kõik head kuulsusedki, Gladys,” rääkis lord Henry vahele. „Iga avaldatud mõju toob ikka vaenlase. Et olla populaarne, peab olema keskpärasus.”
„See ei käi naiste kohta,” ütles hertsoginna pead raputades. „Ja naised valitsevad maailma. Kinnitan, meie ei kannata keskpärasusi. Meie naised armastame, nagu keegi ütleb, oma kõrvadega, samuti nagu teie mehed armastate silmadega, kui te üldse armastate.”
„Mulle näib, et me midagi muud ei teegi,” lausus Dorian.
„Ah! Siis ei armasta teie tõeliselt kunagi, mr. Gray,” vastas hertsoginna pilkava nukrusega.
„Minu kallis Gladys!” hüüdis lord Henry. „Kuidas võite ometi seda öelda? Romantika elab kordamisest ja kordamine muudab iha kunstiks. Pealegi, iga kord, kui keegi armastab, on ainuke kord, mil ta üldse armastanud. Esemete vahetamine ei muuda kire ainupärasust.
