Ta ainult süvendab. Elus võime teha parimal korral ainult ühe kogemuse ja elusaladus peitub võimaluses – seda kogemust võimalikult sagedasti korrata.”
„Isegi siis, kui on selles haavata saadud, Harry?” küsis hertsoginna vähe aja pärast.
„Eriti just siis, kui on haavata saadud,” vastas lord Henry.
Hertsoginna pöördus ümber ja vaatas Dorianile otsa, imelik ilme näos. „Mis teie selle kohta ütlete, mr. Gray?” küsis ta.
Dorian viivitas pisut. Siis viskas ta oma pea tagasi ja naeris. „Mina ühinen alati Harry arvamisega, hertsoginna.”
„Isegi siis, kui tal pole õigus?”
„Harryl on alati õigus, hertsoginna.”
„Ja teeb siis tema filosoofia teid õnnelikuks?”
„Ma pole kunagi õnne otsinud. Kes vajab õnne? Mina olen otsinud lõbu.”
„Ja olete seda leidnud, mr. Gray?”
„Sagedasti. Liiga sagedasti.”
Hertsoginna ohkas. „Mina otsin rahu,” ütles ta, „ja kui ma nüüd riietuma ei lähe, siis ei leia ma seda täna õhtul mitte.”
„Lubage endale mõned orhideed tuua, hertsoginna,” hüüdis Dorian jalule karates ja mööda talveaeda eemale minnes.
„Teie flirdite temaga hirmsasti,” ütles lord Henry oma täditütrele. „Olge parem ettevaatlik. Ta on väga võluv.”
„Kui ta seda ei oleks, siis poleks lahingut.”
„Tähendab – kreeklased kohtavad kreeklasi?” 274
