„Teie räägite skandaalist, Harry, aga selleks pole vähematki põhjust.”
„Iga skandaali aluseks on mingi ebakõlbeline kiindumus,” ütles lord Henry sigaretti süüdates.
„Epigrammi saavutamiseks ohverdaksite igaühe, Harry.”
„Maailm läheb vabatahtlikult siia ohvrialtarile,” kõlas vastus.
„Tahaksin, et võiksin armastada,” hüüdis Dorian Gray sügava liigutusega hääles. „Kuid ma olen nähtavasti kire kaotanud ja iha unustanud. Olen liiga keskendatud iseendasse. Minu enda isik on mulle muutunud koormaks. Tahaksin pääseda, ära minna, unustada. Rumalus oli üldse siia tulla. Ma pean vististi Harvey’le telegrafeerima, et ta hoiaks jahtlaeva valmis. Laeval on kindel.”
„Kindel mille ees, Dorian? Midagi vaevab teid. Miks ei taha te mulle öelda, mis see on? Te teate, ma oleksin teile abiks.”
„Ma ei või seda öelda, Harry,” vastas ta kurvalt. „Ehk on see ka ainult minu kujutlus. See õnnetu sündmus erutas mind. Mul on hirmus aimus, nagu võiks ka minuga midagi niisugust sündida.”
„Missugune rumalus!”
„Loodan, et see on nõnda, aga ma ei saa tundmusest lahti. Ah! seal on hertsoginna. Ta paistab Artemisena, kes riietatud rätsepa-õmmeldud kleiti. Nagu näete, oleme juba tagasi, hertsoginna.”
„Ma kuulsin juba kõik, mr. Gray,” vastas tema. „Vaene Geoffrey on hirmus ärritatud. Ja nagu kuuldub, olete teie teda palunud jänest mitte lasta. Kui imelik!”
