„Jah, see oli väga imelik. Ma ei tea, mis mind ajas seda ütlema. Mõni tuju, arvan ma. Ta paistis kõige armsamana väikeste elusate olevuste seas. Kuid mul on kahju, et nad sellest mehest teile rääkisid. See on nii inetu lugu.”
„Tüütu lugu!” hüüdis lord Henry vahele. „Sel pole vähematki psühholoogilist väärtust. Oleks Geoffrey seda meelega teinud, kui huvitav oleks see siis olnud! Mina tahaksin heameelega kedagi tunda, kes oleks tõeline mõrvar.”
„Kui hirmus te olete, Harry!” hüüdis hertsoginna. „Eks ole, mr. Gray? Harry, mr. Gray’l on jällegi halb. Ta kipub minestama.”
Kõike jõudu koondades sai Dorian endast võitu ja naeratas. „Pole midagi, hertsoginna,” lausus ta. „Minu närvid on hirmsasti käest ära. See on kõik. Kardan, et ma täna liiga palju käisin. Ma ei kuulnud, mis Harry ütles. Oli see midagi väga halba? Mõni teine kord öelge seda mulle. Ma pean vististi minema ja pikali heitma. Te vabandate mind, eks ju?”
Nad olid astmete reani jõudnud, mis viis talveaiast terrassile. Kui klaasuks Doriani järel kinni oli langenud, pöördus lord Henry ümber ja vaatas oma väsinud silmadega hertsoginna otsa. „Olete teie temasse väga armunud?” küsis ta.
Hertsoginna viivitas vastusega pisut ja silmitses maastikku. „Tahaksin seda isegi teada,” ütles ta viimaks.
Lord Henry raputas pead. „Teadmine oleks saatuslik. Kindlusetus on see, mis võlub. Udu muudab asjad imeliseks.”
„Võib tee kaotada.”
„Kõik teed lõpevad samal punktil, kallis Gladys.” 284
