„Kus nimelt?”
„Pettumuses.”
„Sellega alustasin oma elu,” ohkas ta.
„Ta tuli krooniga.”
„Olen tüdinud maasikalehtedest[1].”
„Nad sobivad teile hästi.”
„Ainult avalikus paigas.”
„Teie tunneksite neid vajaka olevat,” ütles lord Henry.
„Mina ei kaota ainustki lillelehte.”
„Monmouth’il on kõrvad.”
„Vanad on raske kuulmisega.”
„On ta kunagi armukade olnud?”
„Tahaksin, et ta oleks olnud.”
Lord Henry vaatas ringi, nagu otsiks ta midagi. „Mis te otsite?” küsis hertsoginna.
„Teie floreti nuppu,” vastas lord. „Teie pillasite ta maha.”
Hertsoginna naeris. „Näokate on mul alles ees.”
„Ta teeb teie silmad meeldivamaks,” kõlas vastus.
Naine naeris jällegi. Tema hambad särasid nagu valged seemned sarlakpunases puuviljas.
Ülal oma toas lamas sohval Dorian Gray, kogu keha koekiududes värisev hirm. Elu oli äkki muutunud liiga vastikuks koormaks, et teda kanda. Õnnetu ajaja hirmus surm püssi ees tihnikus, nagu oleks ta mõni metsloom, tundus Dorianile tema enda surma endena. Lord Henry juhuslikku küünilist nalja kuuldes pidi ta esiti peaaegu minestama.
Kell viis kõlistas ta teenrile ja andis talle käsu pakkida öiseks kiirrongiks, mis linna läheb, ja hoolitseda
- ↑ Maasikalehed tähendavad hertsogiseisust.
