selle eest, et vanker oleks trepi ees pool üheksa. Ta oli otsustanud Selby Royalis mitte enam silma kinni panna. See oli halbaennustav paik. Surm kõndis siin päise päeva ajal. Rohi metsas oli rüvetatud inimverega.
Siis ta kirjutas tähekese lord Henryle, teatades, et tema läheb linna arsti juurde, ning paludes teda oma äraolekul külaliste lõbustamise eest muretseda. Kui ta kirja ümbrikku pani, kostis ukselt koputus ja teener teatas, ülem jahivalvur soovivat härraga rääkida. Ta kortsutas kulmu ja hammustas huult.
„Saatke ta sisse,” lausus ta mõneminutilise viivituse järele.
Niipea kui mees tuppa astus, võttis Dorian sahtlist tshekiraamatu ja tegi selle lahti.
„Teie tulite muidugi selle tänase õnnetu juhtumuse pärast, Thornton?” ütles ta sulge võttes.
„Jah, sir,” vastas valvur.
„Oli see õnnetu abielus? On tal omakseid, kes temast olenevad?” küsis Dorian tüdinult. „Kui see nii oleks, siis ei tahaks ma neid lasta puudust kannatada, vaid määraksin neile iga summa, mille teie tarviliseks peate.”
„Meie ei tea, kes ta on, sir. Sellepärast julgesingi teid tülitama tulla.”
„Teie ei tea, kes ta on?” ütles Dorian ükskõikselt. „Mis te sellega arvate? Kas ta siis teie mehi ei olnud?”
„Ei, sir. Pole teda kunagi enne näinud. Paistab teine madruse moodi olevat, sir.”
Sulg pudenes Dorian Gray käest ja tal oli tundmus, nagu oleks ta süda äkki lakanud tuksumast. „Madruse moodi?” hüüdis ta. „Ütlesite teie, et madruse moodi?” 286
