„Jah, sir. Ta on seda moodi, nagu oleks ta mõni madrus: mõlemad käed tätoveeritud ja muud sellesarnast.”
„Kas tema juurest midagi leiti?” küsis Dorian üle laua end mehe poole küünitades ja päranisilmil talle otsa vahtides. „Midagi, mis ütleks ta nime?”
„Pisut raha, sir, mitte palju, ja kuuelaenguline revolver. Nime mitte mingisugust. Viisaka välimusega mees, sir, ainult toorevõitu. Mingisugune madrus, arvame meie.”
Dorian kargas jalule. Hirmus lootus lehvis tema ümber. Hullumeelselt haaras ta temast kinni. „Kus on see korjus?” hüüdis ta. „Ruttu! Ma pean teda kohe nägema.”
„Ta on Kodufarmi tühjas tallis, sir. Inimesed ei soovi niisuguseid asju eluhoonesse. Nad ütlevad, korjus toovat õnnetust.”
„Kodufarm! Minge kohe sinna ja oodake mind seal. Öelge tallipoisile, et ta mulle hobuse tooks. Ei. Laske olla. Ma lähen ise talli juurde. Nõnda saab rutemini.”
Vähem kui veerandtunni pärast kihutas Dorian Gray tuhatnelja mööda pikka puiesteed, niipalju kui hobuse jalad suutsid. Puud vuhisesid temast viirastuste reana mööda ja metsikud varjud langesid üle tema tee. Ühel paigal kartis hobune mingit valget posti ja pidi teda sadulast peaaegu maha paiskama. Ta sähvas ratsapiitsaga looma kaelale. See sööstis noolena läbi õhu. Kivid lendasid tema kapjadelt.
Viimaks jõudis ta kohale. Kaks meest kolasid hoovil ringi. Ta kargas sadulast ja viskas ratsutid ühele neist kätte. Kaugemas tallis paistis valgus. Millegi pärast
