arvas ta otsustada võivat, et korjus on seal, ja ta ruttas ukse juurde ning pani käe lingile.
Seal viivitas ta silmapilguks, tundes end seletuse lähedal, mis võib anda või rikkuda ta elu. Siis lõi ta ukse lahti ja astus sisse.
Kaugemal nurgas kottidel lamas korjus, seljas jäme pluus, jalas sinised püksid. Määrdinud taskurätik oli näole laotatud. Lihtne küünal, mis otsapidi pudeli kaela pistetud, põles tema kõrval.
Värin käis Dorian Gray’st läbi. Ta tundis, iseoma käega ei võinud ta mitte seda rätikut näolt eemaldada, ja sellepärast hüüdis ta farmi teenija.
„Võtke see rätik näolt, ma tahan teda näha,” ütles ta haaras toetust otsides uksepiidast kinni.
Kui farmi teenija oli teinud, mis kästud, astus Dorian lähemale. Rõõmukarjatus pääses tema huulilt. Tihnikus mahalastud mees oli James Vane.
Ta seisis seal mõned minutid, vahtides korjust. Koju tagasi ratsutades täitusid ta silmad pisaratega, sest ta tundis end päästetuna. 288
