ÜHEKSATEISTKÜMNES PEATÜKK
„Asjata on teil mulle seletada, et teie tahate heaks saada,” hüüdis lord Henry oma valgeid sõrmi punasesse vasknõusse roosivette kastes. „Teie olete lihtsalt täiuslik. Palun, ärge muutke end mitte.”
Dorian Gray raputas pead. „Ei, Harry, mina olen oma elus liiga palju hirmsaid asju teinud. Enam ei tee ma neid. Oma heade tegudega alustasin eile.”
„Kus te siis olite?”
„Maal, Harry. Olin üksipäinis kusagil väikeses võõrastemajas.”
„Kallis poiss,” ütles lord Henry naeratades, „maal võib iga inimene hea olla. Seal pole kiusatusi. See ongi põhjuseks, miks need on nii tsiviliseerumata, kes ei ela linnas. Tsivilisatsioon pole sugugi nii kerge omandada. Selle saavutamiseks on ainult kaks teed: üheks on kultuur, teiseks korruptsioon. Maainimestel pole juhust ei üheks ega teiseks, nõnda püsivad nad endises seisukorras.”
„Kultuur ja korruptsioon,” kajas Dorianilt vastu. „Mul on aimu mõlemaist. Mulle tundub praegu hirmsana, et neid pidi üheskoos leitama. Sest minul on uus ideaal, Harry. Mina muutun teiseks. Mina arvan, ma olengi juba muutunud.”
