„Te pole mulle veel ütelnud, missugune oli teie hea tegu. Või ütlesite teie, et olete juba rohkem teinud kui ühe?” küsis lord Henry, kuna ta ise oma taldrikule võttis väikese punase püramiidi küpsi maasikaid ja neile konnakarbikujulise sõellusikaga lumivalget suhkrut peale raputas.
„Seda võin ma teile jutustada, Harry. Seda lugu ei võikski ma kellelegi teisele jutustada. See kõlab eblakalt, aga teie mõistate, mis ma mõtlen. Tema oli väga ilus ja imeliselt Sibyl Vane’i moodi. Ma arvan, see oligi, mis mind alguses köitis. Te ju mäletate Sibylit, eks? Kui kaugena see juba paistab! Noh, Hetty ei kuulunud muidugi mitte meie klassi. Ta oli lihtsalt külatüdruk. Kuid mina armastasin teda tõesti. Olen päris kindel, et ma teda armastasin. Kogu see imeline maikuu, mis oli meie päralt, jooksin ma kaks või kolm korda nädalas sinna, et teda näha. Eile kohtas ta mind väikeses aias. Õunapuu õilmed langesid vahetpidamata tema juustele ja tema aina naeris. Meie leppisime kokku täna hommikul vara üheskoos põgeneda. Äkki otsustasin ta jätta sama lillelisena, nagu ma ta leidsingi.”
„Mina arvan, selle tundmuse uudsus pidi teile andma tõsise lõbuvärina, Dorian,” rääkis lord Henry vahele. „Kuid selle idülli võin nüüd mina teie asemel lõpetada: teie andsite talle head nõu ja murdsite tema südame. See oli teie meeleparandamise algus.”
„Harry, te olete hirmus! Teie ei tohi nii koledaid asju rääkida. Hetty süda pole mitte murtud. Muidugi nuttis ta ja tegi muud selletaolist. Kuid tema on igasugusest häbist puhas. Ta võib elada kui Perdita oma müntide ja ringlillede keskel.”
„Ja taga nutta oma truuduseta Florizeli,” ütles lord 290
