Henry toolil seljakile laskudes ja naerdes. „Minu kallis Dorian, teil on kõige imelikumad poisikeslikud meeleolud. Arvate teie tõesti, et see tüdruk veel kunagi rahuldub kellegagi, kes on pärit tema omast seisusest? Oletan, et ühel ilusal päeval abiellub ta mõne jõhkra voorimehega või irvitava talupojaga. See, et ta elus teid on kohanud, õpetab teda oma meest põlgama ja tema saab õnnetuks. Kõlbeliselt vaatepunktilt otsustades ei või ma tõesti teie loobumist kõrgelt hinnata. Isegi alguseks on ta tühine. Pealegi, kuis võite teie teada, et Hetty ei uju praegu kusagil veskijärves, kus teda ümbritsevad kenad vesiroosid nagu Opheliat.”
„Ma ei suuda seda kannatada, Harry! Teie teete kõik naeruväärseks ja oletate siis kõige tõsisemat tragöödiat. Mul on kahju, et seda teile rääkisin. Teie arvamist ei pane ma mikski. Tean, ma talitasin õieti nõnda tehes. Vaene Hetty! Kui ma täna hommikul farmist mööda ratsutasin, nägin aknal tema kahvatut nägu nagu jasmiinioksa. Ärgem rääkigem sellest enam ja ärge püüdke mind veenda, nagu oleks minu esimene hea tegu mitme aasta jooksul, minu esimene väike eneseohverdus, mida ma tundnud, ainult omasugune patt. Mina tahan paremaks saada. Mina saan paremaks. Jutustage mulle midagi iseendast. Mis sünnib linnas? Ma pole mitu päeva klubis käinud.”
„Arutatakse ikka veel vaese Basili kadu.”
„Peaks arvama, et nad ükskord juba ära väsivad,” ütles Dorian endale viina kallates ja veidi kulmu kortsutades.
„Kallis poiss, nad on ju sellest ainult kuus nädalat rääkinud ja briti publikum ei või ometi sedavõrd oma vaimu pingutada, et kõneainet sagedamini vahetada kui
