iga kolme kuu tagant kord. Neil on, peab siiski ütlema, viimasel ajal õnne olnud. Neil oli minu abielulahutus ja siis Alan Campbell’i enesetapmine. Nüüd on neil selle kunstniku saladuslik kadu. Scotland Yard kinnitab ikka veel, et see hallis mantlis mees, kes lahkus Londonist üheksandal novembril kesköise rongiga Pariisi sihis, oli vaene Basil, ja prantsuse politsei toonitab, et Basil pole Pariisi üldse ilmunud. Vististi öeldakse meile paari nädala pärast, et teda nähtud San Franciscos. On imelik, kuid igaüht, kes kadunud, öeldakse San Franciscos nähtud olevat. See peab olema imeilus linn, millel kõik teise maailma kenadused.”
„Mis on teie arvates Basiliga juhtunud?” küsis Dorian, tõstes burgundia viina klaasi vastu valget ja imestades, kuidas ta küll kadunust nii rahulikult võis kõnelda.
„Mul pole vähematki aimu. Kui Basil arvab heaks end varjata, siis pole minul sellega tegemist. On ta surnud, siis ei taha ma sellest mõelda. Surm on ainuke, mis mulle hirmu peale ajab. Ma vihkan teda.”
„Miks?” küsis noorem mees väsinult.
„Sellepärast, et tänapäev võib kõik üle elada, mitte aga seda,” ütles lord Henry, lähendades ninale avatud lõhnakarbi kuldvõrestiku. „Surm ja labasus on üheksateistkümnendal sajandil ainukesed asjad, mida ei saa olematuks seletada. Kohvi joome muusikatoas, Dorian. Te peate mulle Chopin’i mängima. Mees, kes minu naisega ära jooksis, mängis Chopin’i imehästi. Vaene Victoria! Ta meeldis mulle väga. Maja on ilma temata üsna üksildane. Muidugi, abielu on ainult harjumus, halb harjumus. Aga kahju on isegi oma halvemaist harjumusist loobuda. Võib-olla on neist kõige rohkem kahju. Nemad on nii tähtis osa inimese isikust.” 292
