KAHEKÜMNES PEATÜKK
Oli imeline öö, nii soe, et Dorian võttis mantli käsivarrele ja ei pannud isegi oma siidsalli ümber kaela. Koju minnes möödusid temast kaks noormeest õhturiietuses. Ta kuulis üht teisele sosistavat: „See on Dorian Gray.” Tal tuli meelde, kuidas see temale kord oli meeldinud, kui teda tähele pandi, teda vahiti või temast räägiti. Nüüd oli ta tüdinud iseoma nime kuulmast. Pool selle väikese küla meeldivusest, kus ta viimasel ajal nii sagedasti käinud, peitus selles, et seal keegi ei teadnud, kes ta on. Tüdrukule, kelles ta oli osanud äratada armastuse, kinnitas ta, et tema on vaene, ja see oli teda uskunud. Ükskord ütles ta temale enese kurja olevat ja siis naeris tüdruk ta välja ja vastas, et kurjad inimesed on ikka väga vanad ja väga inetud. Kuidas see tüdruk küll naeris! Nagu laulaks rästas. Ja kui ilus oli ta oma puuvillastes rõivastes ja laiades kübarates! Ta ei teadnud midagi, kuid tal oli kõik, mis Dorian juba kaotanud.
Kodus leidis ta teenri ootamas. Ta saatis selle magama ja heitis raamatukogus sohvale, hakates mõtlema asjust, millest lord Henry temale oli rääkinud.
Oli see tõesti tõsi, et inimene ei või muutuda? Tal tõusis metsik igatsus lapsepõlvise puhtuse järele – roosa-valge lapsepõlve järele, nagu lord Henry seda kord
