nimetas. Ta teadis, et oli enda rüvetanud, oma mõistuse rikkunud ja oma fantaasia täitnud koledusega; et oli halvasti mõjunud teistesse, tundes sellest kohutavat rõõmu, ja et oli häbi toonud just neile, kes kõige väärtuslikumad ja lootusrikkamad. Aga kas ei võinud seda kuidagi heaks teha? Kas polnud siis temal enam mingit lootust?
Ah! millisel pöörasel uhkusel ja kire silmapilgul oli ta küll palunud, et portree kannaks tema aastate koormat ja et tema ise säilitaks igavese nooruse rikkumata hiilguse! Kogu halbus järgnes sellest. Temale oleks parem olnud, kui iga tema elupatt oleks kandnud kindlat, kiiret karistust. Karistuses oleks peitunud puhastus. Mitte „ja anna andeks meile meie patud”, vaid „karista meid meie ülekohtu eest” peaks olema inimese palve oma kõige õiglasema jumala poole.
Imelikult vormitud peegel, mille lord Henry temale paljude aastate eest kinkinud, seisis laual ja valgeliikmelised cupidod naersid selle ümber nagu vanastigi. Ta võttis selle, nagu tol õudsel öölgi, kui oli esimest korda märganud pildi saatuslikku muutumist, ja vahtis meeletuil pisarsilmil lihvitud klaasi. Millalgi oli keegi talle kirjutanud hullumeelse armastuskirja, mis lõppes ebajumaldavate sõnadega: „Maailm on muutunud, sest teie olete loodud elevandiluust ja kullast. Teie huulte looklev joon kirjutab uue ajaloo.” Nüüd tulid need sõnad tal meelde ja ta kordas neid ikka ja jälle iseendale. Ja ta tundis jälkust iseoma ilu vastu ja paiskas peegli põrandale ning tallas ta kontsadega hõbekildudeks. See oli tema ilu, mis tõi talle hävituse, sama ilu ja noorus, mida ta endale millalgi oli palunud. Ilma nendeta oleks ehk tema elu olnud laiguta puhas. Ilu oli talle olnud ainult näokatteks, noorus ainult pilkeks. Mis oli noorus parimal 302
