sendi linde on annud just naisterahvad, neiud ja naised. Neiust saanud kägu, tui ja luik; ülepea naisterahvast pääsuke, rähn, kaaren, harakas. Teiste teadete järele tekkinud pääsuke peiust ja mõrsjast. Meesterahvad on koguni vähe lindudele lisa annud: hakist kõneldakse, et õpetaja selleks moondatud.
Enam kui neid juhtumusi, mil keegi elus isik loomaks moondati, tunneb rahvasuu teisi juhtumusi, mil surnu või mõni muu olevus esineb loomana või linnuna. Loomakujul laseb rahvaluule esineda pärast surma peaasjalikult õelaid, ülekohtuseid isikuid, mõnikord aga ka mitteloomulikku surma surnud isikuid. Ülekohtuseid laseb rahvaluule, nagu näha, karistuseks tehtud kuritegude eest moonduda loomadeks. Moondamise puhul astub sagedasti vanapagan näitelavale. Selgesti ei avalda rahvaluule seda mõtet, aga andmeist järgneb, et just vanapaganat ennast tuleb pidada loomadeks moondajaks. Ülepea püüab vanapagan iseenesele tihti anda looma kuju, et seda hõlpsamini pääseda sihile. Loomas ei oska inimesed alati nii pea nende vaenlast ära tunda, ainagi tunnevad teda palju vähem ära kui ta esinemise puhul tõsise vanapaganana. Eriti meeleldi esineb vanapagan jänesena, nimelt siis, kui keegi ennast poob, aga muudegi loomade kujus näitab ta ennast tihti (Neljas Rahvaraamat, 61). Nagu vanapagan ise, teevad seda mitmed haldjadki, peaasjalikult kurja teha kavatsevad haldjad. Näkk võtab enesele väga tihti hobuse kuju, et lapsi meelitada selga istuma ja neid siis vette uputuda (Näkiraamat, 6). Aga iga muugi looma kujul võib näkk ennast näidata. Tondid tantsivad, kargavad aampalkidel ja pööningul sikkude kujul, vahel vasika või muu looma moodi. Metshaldjad jälle võtavad enestele vahel põdra, hirve, karu või mõne muu metslooma kuju, tihti selleks, et inimest hirmutada.
Kümneis teisendeis liigub rahvasuus muinasjutt tõllahobusteks moondatud mõisnikkudest, kellega vanapagan tõllas istudes sõidab. Igal pool nimetatakse neid kaht tõllahobust kaheks lähemaks hästi tuntud, juba surnud mõisnikuks. Mõni teisend laseb vanapagana koguni sepa juurde sõita nende mõisnik-hobustega ja seppa neid rautada (Vanapagana jutud I, 24, II, 9). Tihti esinevad ülekohtused isikud kohe peale surma hobuste kujul; neid nende kottu pärast surma ära tuues annab vanapagan surnu hingele hobuse kuju. Selle uue hobusega sõidab vanapagan.
Rahvasuu kõneleb veel, et vanapagan poeb iseendid üles poonud isikutesse ja neid peksab. Kuidas ta surnukehas olles surnukeha peksab, jääb seletamata. Teine kord kõnel-
109
