Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/120

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.



Veri.

Verd pidasid juba vanad eestlased eluallikaks, arvates, et hing asub veres. Hingede järele maia vanapagana püüd käib alati selle peale inimese verd omandada, sest saadud verega kuulub inimese hing vanapaganale. Palju verd ta ei nõua, ainult kolm tilka. Mõnikord kirjutab ta saadud veretilkadega vereandja nime paberile, mõnikord paneb ta puulehele tilgutatud vere lehte kokku käänates tasku. Tavalisesti teeb ta vereandjaga lepingu, lubades vereandjale vere eest, mida vereandja iganes soovib. Ta ei luba ainult täita, vaid täidab tõesti, kuni lepingus määratud aastad möödunud. Siis aga tuleb ta vereandjat tingimata ära viima ehk ta elupäevi lõpetama. Rahvajutud tunnevad palju niisuguseid vanapaganaga tehtud lepinguid, tunnevad aga ka rohkesti vanapagana tüssamist lepingu tegemise puhul. Mitmed vereandjad ei anna verenõudjale sugugi oma nimetissõrmest verd, vaid teevad ainult, nagu annaksid nad, kuna nad tõepoolest mingisuguse looma verd annavad või nagu kaval Hans koguni jõhvikamahla. Vanapagan ei märka tüssamist enne kui määratud ajal hinge järele tuleb; nüüd aga seletab vanapagana loodetav saak, et vanapaganal õigus puudub hinge pärida, sest et sugugi verd ei ole antud. Häda ometi sellele, kes kolm tilka verd annud: see võib ainult harukorral kiriku abil vanapagana küüsist pääseda. Katoliku kirik igatahes on keskajal oma vägevust sellegagi tahtnud osutada, et enese tunnistanud talt abiotsijate vanapagana võimuse alt lahtipäästjaks, kuigi inimene end vanapaganale müünud.

Veel teavad rahvajutud, et mõnel puhul tehtud tulihänd ehk pisuhänd alles siis ellu ärkab, kui tegija ta peale kolm tilka verd riputanud (Kratiraamat, lk. 85; 87; 89; 94; 95 jj.). Vereandmine tuleb alati niisugusel puhul küsimusse, mil vanapagan annab kratile hinge. Antud verest omandab tulihänd elu, kuid ühtlasi müüb tulihänna-tegija hinge vanapaganale.

Vanade eestlaste kultuseski nõuab veri enesele tähtsa paiga. Hiidlaste neljapäeva pühitsemisest hiiemetsas teatakse, et nad pühitsemise puhul endid nugadega veriseks täkkisid. Alles siis, kui täketest tuli nähtavale verd, arvatud neljapäeva pühitsemist jumalale meelepäraseks.

Ka Peko kultus nõuab verd. Peko papiks määramise puhul tuleb küsimusse see isik, kellest hullamise tagajärjel kõige esmalt verd ilmub. Kuid verd peab ilma isiku tahtmata ilmuma; veristab keegi ennast meelega, ei omanda ta õigust Peko papiks saamiseks (Eesti mütoloogia I, lk. 130).


120