Eluvee hulka võime vaevalt arvata õlleojasid, millest Setukeste laulud I, 278—280, 282 kõnelevad:
Kõik oja olut joosi.
Vist tahetakse nende sõnadega kirjeldada mingisugust maad, mis „piima ja mett“ voolab. Ülepea kuuldub arvamisi, nagu oleksid muiste viina-allikad, piimajõed, õlleojad, mõdusooned maad õnnestanud.
Keskajal põletatud viina leiutamise ajal arvati viina inimestele õiget elu andvat ja kutsuti sellepärast eluveeks, kuna palju õigem oleks olnud teda surmaveeks nimetada.
Vett ei tohi pangest kaevu tagasi kallata, — siis jääb kaev kuivaks (Viljandi).
Vesi kaob kaevust, kui pajaga võetakse kaevust vett. Niisama kuivab vesi allikast, kui allikas roojast asja pestakse (Tarvastus).
Kui kaevust vett võttes vilistatakse, hakkab kaevus vesi haisema.
Kui kaevu pajaga puhastatakse, kaob vesi kaevust, niisama, kui naisterahvas kaevu puhastab (Paistu).
Vett riistast välja valades ei tohi riista kõrva kohalt üle valada, — muidu jäävad valaja lastel kõrvad haigeks.
Üle käe ei tohi vett valada, — muidu tuleb majas riidu (Tapa).
Kes toobri vett täis paneb, enne aga toobripuu sisse paneb, saab selle puuga ämmalt lüüa (Palamuse).
Kui vesi jõgedes alaneb, on talvel suurt sula ja suvel suurt vihma oodata (Rõuge).
Vesi laseb uppuja enne põhja vajumist veel kolm korda pinnale tõusta, nagu tahaks ta ütelda: kolm korda lasen sind lahti, aga päästa siis ise ennast.
Vesi ja tuli on ilmas kõige vanemad. Ei tohi vee vagadust kiidelda ega tulega nalja kombel ümber käia (Põlva).
D. Tuli.
Rahvasuu ei tea enam õieti seletada, kas ennemuiste tuli täiesti puudunud või teda hoopis vähe leidunud. Igatahes kuulukse rohkem väidet, et tuld vähe leidunud. Ennemuistne tuli põlenud, aga ei kõrvetanud. Viimase väite peale on tuldud kas piibli põhjal, kus kõneldakse, et kibuvitsa-põõsas põles küll, aga ei põlenud ära (2. Moos. 3, 2), ehk aga oma tähelepanekute varal. Laevamehed näevad mõnegi korra masti otsas
67
