Lehekülg:Eesti Mütoloogia IV Eisen.djvu/68

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
See lehekülg on heaks kiidetud.


elmsituld, mis küll põleb, aga ei põleta. Soo ääres nähakse mõnikord sootulesid, mis ka midagi ära ei põleta. Välgu tuli täidab tihti tuba, ilma et ta põletaks või kõrvetaks. Niisuguste ilmete varal võis tekkida arvamine, et muistne tuli ei kõrvetanud. Niisama puudunud muistsel tulel suits. Vanapagan ei sallinud, et inimesed tule ääres rõõmustusid; ta puhunud halba õhku tulle. Sellest ajast peale ajab tuli suitsu ja vingu välja ja põletab (Miks, 39); inimesed pidanud vanal ajal, kui veel ei osatud korstnaid teha, suitsu ja vinguga koos elama. Vanapagan ise saanud tule rikkumise eest eluaseme tules.

Ennemuiste olnud tulest maa peal esiotsa suur puudus; inimesed ei osanud kuidagi tuld tekitada. Inimeste kimbusoleku puhul annud Taevataat inimestele tuld taevast. Tuleandmis-viisi kohta puuduvad teated; muidugi tuleb seda andmist nii mõista, et välk kuhugi sisse lüües tulekahju tekitas ja sellest tulekahjust saadi tuld.

Tuld hoitud nagu silmatera, mitte ainult selle kartuse pärast, et ta kahju teeb, vaid enam sellepärast, et ta ei kustuks. Inimesed pidanud tulele kas ööd-päevad ühtelugu puid juurde lisama või hulka süsi sügavasse tuha alla matma, kus tuli kaua püsinud. Tihti kustunud ometi tuli; siis käidud külast tuld saamas. Kõigiti pidanud inimesed tule puudumisel mõnigi kord toorest toitu sööma.

Kord löönud mees kas rauaga või mingisuguse asjaga vastu kivi; kivist karanud tulesäde välja. Nüüd saadud aru, et kivis tuld olemas. Kulunud enne hulk aega, kui osatud tuld kivist välja ahvatleda. Kui see oskus kord omandatud, kadunud tulenälg.

Kas Eestis ka puid vastastikku hõõrudes tuld tekitati, selle kohta puuduvad teated.

„Kalevala“ kõneleb tule varastamisest. Louhi viib esmalt kuu ja päikese Pohjola kivimäkke vangi ja varastab selle järel tulegi, nii et maailmas hakkab valitsema pilkane pimedus. Kuid taevast saadakse uut tuld, mis aga maa peal palju kahju teeb ja viimaks Aluejärvi kaob, kus siig tule neelab (XLVII). Väinämöinen ja Ilmarinen lähevad tuld otsima, saavad tulekibeme kala kõhust kätte, kuid jälle teeb tuli palju kahju, kuni talle viimaks piir pannakse (XLVIII, 1—290).

Eestis valitseb usk, et raha-augud põlevad või et nende peal tuld tehakse. Tule ümber istuvad rahaaugu-haldjad, kes mõnikord ausale möödaminejale tuliseid süsi hõlma või rüppe viskavad. Rõiva põlemist kartes viskab saaja tavalisesti söed maha; üks süsi juhtub kuhugi jääma ja see osutub kullatükiks.


68