desse ja maalinnadesse varjule võis ajada. Kasvatati hobuseid, sarvloomi, lambaid ja kitsesid. Ka karjahoidja ustavat seltsilist — koera — nimetatakse. Väga vana oli mesilastepidamine metsades pakkpuudes. Mesi ei olnud tähtis mitte ainult toiduks, vaid mett ja vaha tarvitati ka kaubaajamisel raha asemel, mida rannarahvas, iseäranis saarlased, agarasti toimetasid. Raha aset täitsid ka metsloomade, tõhu, saarma ja kobra kallid nahad = nagatae. Karu, hunt, ilves ja rebane pakkusid sooje riideid, vägev põder head nahka tarbeasjuks. Parkimist tunti vanast ajast. Lambavillast koetud rõivast — vadmali — riisuti mere teel. Soovitavat varju karedas kliimas, nimelt ka puudulikult soendatud elumajas, rehes ehk kojas, pakkusid vaibad, mis kodus, vahest hobuse- ja sarvloomade karvadest, vildi moodi valmistati. Maitsvaks leivaserveks püüti merest räimi, lugemata järvedest ja jõgedest lõhe- ja teisi kalu. Püüdistest nimetatakse noota ja õnge, tõket ja mõrda. Töö- ja sõjariistuks ja ehteasjuks uue kodumaa pinnalt metallisid ei leitud. Neid riisuti ehk vahetati naabrite käest. Sepises on meie esivanemad alati osavad ja kuulsad olnud. Nende hauad kalliste ehetega kuulutavad seda veel meie päevil. Siiski ei või alati karvapäält tõendada, mis omad sepad valmistanud, mis võõrsilt sisse toodud.
Ka muidu liikus rohkesti kallist metalli rahva seas, niisama võõraste rahvaste raha. Sepist toimetasid muidugi mehed, kelle hoolde niisama majatalituse armsamad harud, nagu hobuse- ja karjakasvatus, mesilaste- ja jahipidamine, kui ka kalapüük jäid. Need talitused lubasid vaba meest ennem kodust ka ära minna, niipea kui suguvõsa sõjahüüd teda kutsus. Rahu aga valitses harva maal. Mererand, kuhu eestlased olid elama asunud, oli naabritelegi alati ihaldatavaks saagiks, ja meie rahval puudus tarvilik jõud, Ühiskondlik kord. Sõjad, sõdimise viisid, sõjariistad.et neid jäädavalt tagasi tõrjuda, sest et veel mitte päris ja kindlat ühisvalitsust ei olnud. Rahvas jagunes maakondade kaupa erihulkadesse, kes enam ehk vähem üksteisest lahku seisid, jah vahel vaenulikult kokku puutusid. Rahupäevil ei olnud isegi ühe kihelkonna rahval teisega suurt tegemist. Ainult siis, kui sõjahäda tõusis, kogus maakonna vanem „maleva“ kokku, juhatas võitlust, jagas saaki ja sobitas rahu. Pärast seda läks tema oma põllule jälle tagasi ja elas niisamuti kui teised talupojad. Muud võimu temal ei olnud, kui mõju, mis temale ehk suurem varandus, tark mõistus, julge meel ja laialine suguvõsa jagas. Harva ühinesid naabrusmaakonnad
