olnud. Ainult 3 meestekloostrit oleks nimetada: Dünamünde, Kärkna ja Guthval. Viimase pesapaik seisis küll Ojamaal, aga tema valitses Tallinnamaal laialise pärisomanduse üle: 1240. a. üle 9 valla 113 adramaaga. 1305 müüs Cisterciumi ordu Dünamünde ära ja asus Paadisele elama. Cisterciumi kloostrite kasvatav mõju.Cisterciumi ordu aga oli kuulus oma eeskujulise põllutöö ja majapidamise poolest, mida munkade kõrval ilmlikud liikmed (conversi) toimetasid. Just ilmlikud vennad harisid ise oma käega hoolsasti põldu, kasvatasid karja ja toimetasid käsitöösid. Ja tööd, rasket tööd tehti hea meelega. Sellepärast asutati kloostrid sagedasti madalikkudesse, orgudesse, rabade äärde, kus pinna kuivatamine ja põllukstegemine iseäralikku hoolt nõudis. Põlluproduktide müümiseks ja väljaveoks pidasid Dünamünde, Kärkna ja Guthval Tallinnas omad kontorid. Kui kuuleme, et esimene viljavedu Tallinna kaudu väljamaale läks, siis mõtleme kõige pealt kloostrite kasvatatud vilja peale. Cisterciumi kloostrid võime oma rahva töökoolideks nimetada, ei mitte mõisaid. Mõisates pidasid laenumehed põldu niisama kui talupojad, tarvitasid talupoegade tööjõudu ja tööriistu. See ei tõstnud põlluharimist mitte kõrgemale astmele, see ei õpetanud rahvast himuga tööd tegema, vaid muutis teomehele töö läilaks. Teisiti kloostrite väljadel. Siin olid ilmlikud orduvennad ehk konversid ees ja taga, hommiku päikesega töös ja õhtu viimased hingust otsimas. Ja ei mitte käskimas ja piitsaga taga ajamas, nagu laenumehed ja sundijad, vaid ise kündmas ja külvamas, ise lõikamas ja rehte peksmas. Siin võis talupoeg tõesti midagi juurde õppida, siit leidis tema kihutavat eeskuju. Siin sai tema uute kultuurtaimedega, aiaviljaga, uute majaloomadega, paremate tööriistadega tuttavaks. Niisama osavad olid Cisterciumi ordu ilmlikud liikmed igas käsitöös: kudumises, riidevanutamises, õmblemises; nahaparkimises, kingsepatöös; sepises ja puutöös; müüritöös ja jahvatamises. Peale linnade on just kloostrid need paigad olnud, mille kaudu väljamaa käsitöö osavus ka Eesti rahva sekka laiale lagunes. Kahjuks leidus Cisterciumi ordu kloostrid liig vähe. Ka kadus hiljemini nende tähtsus ja üle kõrgete kloostrimüüride ronis laiskus ja roppus munkadele külasse.
Püüded kiriku olu parandada.Alles kesk-aja lõpu poole puhus Läänemaa kirikukogudelt (reform-kontsiilidelt Piisas 1409, Kostnitzis 1414—1418, Baaselis 1443—1449) värskemat tuult ka Liivimaa läpastanud olude peale. 1424 tõsteti peapiiskopi järjele kord jälle mees, kes selle nime vääriline oli: Henning Scharfenberg. Läänemaade ees-
