Usuline tagakiusamine.Sügavamalt lõikas lihasse usumuutus, mis Poola kuningad püüdsid toime panna. Kui Stefan Báthory Riias viibis, võttis tema Jakobi ja Maarja-Magdaleena kirikud katoliiklaste tarvitada. Maarja-Magdaleena klooster muudeti jesuiitide kolleegiumiks. Võnnu linna asutati katoliku piiskopkond ja jagati tema ülespidamiseks avaraid maid ja mõisaid. Esimesed piiskopid, Johann Solikovski ja Alexander Mielinski, ei saanud suurt ära teha. Nende ametiaeg ei kestnud kaua. Hoogu sai katoliku usu laialilaotamine alles a. 1583, kui jesuiit Johannes Patricki piiskopiks ja usutaganeja, Liivimaa mõisnik Otto von Schencking, Võnnu doompraostiks tõsteti, kuna maavalitseja Georg Radziwill, kes pea kardinaaliks ülendati, nende ettevõtteid südikalt toetas. Abinõud katoliku usu laialilaotamiseks.Ühtegi abinõu ei põlatud. Mõisnikkudele tuletati meelde, kui õnnelik nende põli siis olnud, kui nad alles paavsti ja vana usu poole hoidnud. Kodanikkudele ja kaupmeestele öeldi, et kui nad aga katoliku usku tagasi tulevad, siis neil enam vaja ei olevat evangeeliumiusulistele võlglastele võlgasid õiendada. Usust taganejatele tehti kõik uksed edasijõudmiseks lahti ja tõotati rasvaseid kohti. Surma mõistetud kurjategijad päästsid usuvahetuse läbi oma elu. Kalameestele kõneldi, kuidas protestantismus süüdlane olevat, et saak endisel rohkusel ei õnnistanud. Iseäralisi lootusi pandi talupoegade peale, „kes vana vagaduse seemet“ kõvemini alal hoidsid kui mõisnikud, kes endid kirikuvarandustega rikastanud. Ähvardustega püüdis Schencking talupoegi võrgutada ja käskis vana usku jälle vastu võtta, aga nad vastasid, pöörgu ta esmalt nende peremehed ja junkrud Rooma poole, kes ikka veel uuest usust kinni pidavat, ega nemadki ei soovivat ummisjalu põrgu jooksta. Talupojad olevat harjunud alati junkrutele järele tegema. Evangeeliumi õpetajaid nimetas Schencking palgalisteks madalast soost, kuna tema, Schencking, niisama piiskopp Patricki ja kardinal Radziwill mõisnikuseisusest olevat ja ometi mitte halvaks pole pannud katoliku kiriku teenistusesse astuda. Sellest võivat selgesti ära tunda, et see õige usk olevat. Evangeeliumi õpetajate üle valvati kangesti, kas nad oma karja ei keela katoliku usku minemast, ja neid kiusati hirmsal kombel taga. Ainult Riia linnas leidsid õpetajad mõjuvat varju. Ja nõtkus raekohus järele andma, seda julgemalt kaitsesid neid kodanikud. Ähvardavast julgusest aga oskasid isegi vägivaldsed poolakad lugu pidada ja jätsid õpetajad enam rahule.
74
