lastele jumalateenistust pidada ja neid armulauale võtta. Poola soldatid seatakse Jaani kiriku ümber, kes eestlased piitsaga peavad tagasi hurjutama, kui nad kirikusse tahavad minna. Õpetajad ei pane keeldu mitte tähele ja raekohus kaitseb neid. Aga kehval Tartul puudub Riia linna tüse jõud. Piiskopp Schencking võib aastal 1589 linnaga lepingu teha, et linna-eestlastele küll evangeeliumi tohib kuulutada, mitte aga neile eestlastele, kes kuninga- ehk kroonumõisate peal elavad. Ja see tähendas palju. Sest kui 1582 Tartu Poola alla heideti, tunnistas Poola kuningas terve Tartumaa kuninga „lauamõisateks“. Ja seda lepingut ei pidanud poolakad. Uuesti keeldi Tartu õpetajatele evangeeliumi kuulutamine eestlastele ära ja viimaks aeti õpetaja Bartholomäus Gilden Tartust välja. Aga mitte paljalt väevallaga ei murtud katoliku usule teed, ka suusõna õpetuse kaudu püüti laialipillatud karjalambaid võita, kellel enam karjast ei olnud. Preestritele katsuti sündsaid raamatuid muretseda, et nende abil rahvast õpetada. Eisenachi jesuiit Johannes Ambrosius Weltherus, kes Liivimaale katoliku misjonäriks tuli, andis 1591 niisuguse raamatu välja. Teine jesuiit, Liivimaa mõisnik Vilhelm Buccius (Bock?), laskis Braunsberis Rooma katekismuse Tartu murdes ilmuda, kus ka mitmed laulud riimides ja nootidega sees olid. Uus kirikukatsumine, mis 1613 ette võeti, pidi puhta õpetuse Liivimaalt täiesti välja pühkima, õpetajad, kus neid veel leiti, ära ajama ja kirikud katoliiklaste kätte toimetama.
Võitlus Poola-Rootsi vahel Liivimaa trooni pärast.Aga juba kauemat aega varitses värava taga vaenlane, kes Poola võimule Liivimaal otsa peale tegi. 1592 oli Sigismund III ka oma isa Johani III trooni Rootsis pärinud, aga rootslased ei leppinud jesuiitide sõbraga ja tõstsid tema onu, Södermanlandi hertsogi Karli, 1595 riigivalitsejaks. Sigismund katsus Rootsimaad sõjaga tagasi võita, kaotas aga lahingu ja 1600 kandis Karl sõjatule Liivimaale, kus teda rõhutud elanikud hõisates vastu võtsid ja kui päästjat teretasid. Ruttu langes maakond maakonna järele rootslaste kätte. Siis pööras sõjaõnn ja Jan Zamoiski tõrjus rootslased põhja poole tagasi. 1602 võeti kindel Viljandi tormiga. Rootsi vahva komandant Wildemann laskis ise lossi püssirohuga üles. Niisama vahva poolakate juht Jürgen Fahrensbach sai küll siin surma, aga uuesti võitsid poolakad 1604 Chodkieviczi juhatusel Paide all, nii et Karl rutuga Tallinnast Soome pidi põgenema. Hirmsasti möllasid nüüd vihased poolakad ja maksid veriselt kõikidele kätte, keda 76
