6
kaldal ja Wirtsjärwe äärel sääl on, kus praegu Palupõhja, Utsali, Jõesuu, Lätgalu ja Oiu paigad ning Rõika ja Meleski wabrikud seisawad; Sontagana oli selle koha nimi, kus nüüd Pärnu linn ja kihelkund ja Audru, Mihkli ja Tõstamaa kihelkunnad on, kuna praegune Sootaga Tartu kreisis hoopis teine paik on kui Läti Hendriku Sontagana. Nimetatud kolm kohta on siis tuntud. Paneme nad nüüdsesse keelde, siis kõlaksiwad nad „Otepää, Jõetaga, Sootaga,“ kuna Läti Hendrik kirjutab „Odenpä, Jogentagania, Sontagana.“ Nende nimede esimene pool oli siis Läti Hendriku juures „Oden, Jogen, Son,“ aga nüüdses Eesti keeles on ta „Ote, Jõe, Soo.“ Sõnadest on siis kõige päält üks n-täht wälja langenud. Aga see n ei olnud muud kui muinasaegse Eesti keele sõnade omastawa käände lõpp, mis Soome keeles weel praegu alles on, sest soomlane ütleks neid kolme nime weel nüüd „Otenpää, Joentakanen, Suontakana.“ Ka Saksa keeles on neil kohtadel see n alles sees: „Odenpä“ ja „Sontack.“ Eesti keelest on see lõpp kadunud, aga oli Läti Hendriku ajal täiesti elaw ja tarwitataw. Ka tähendas sõna „otte“, „ott“ wanas Eesti keeles „karu,“ nõnda tähendab siis nimi „Odenpä“, pärast „Otepää“ nii palju kui „karu pää“: wist on sääl rohkesti karusid olnud, ja selle pärast on kohale see nimi pandud.
Nimes „Jogentagania“ on weel teine wanaduse märk, mida nüüd enam Eesti sarnastel sõnadel ei ole, see on, et sõna „jõe“ oli Hendriku ajal „jogen“, see on: täht g oli 700 aasta eest sellest sõnast alles wälja langemata, kuna ta nüüd wälja on langenud. Sellest wõime täiesti kindlusega ütelda, et kõigis sarnastes sõnades, millest nüüd g, b, d wälja langenud, Läti Hendriku ajal need sõnades alles oliwad, näit., kus meie ütleme „mäe, wäe, toe, ree, soa, oa, loa, keo, käe, söe, löe, wee“ jne., sääl ütlesiwad Läti Hendriku aegsed eestlased „mägen, wägen, tugen, regen, sugan, uban, luban, kibun, käden, süden, lüden, weden.“ Sõna „pä“ näitab selgesti, et 700 aasta eest on eestlased „pää, pääle, pääl, päält, sääl, säält,
