233
Kelle selge trooni ümberringi,
Tähed waiksesti sääl weerewad;
Kes sa elad ikka, kel on lahti
Kõik, ka hauad kõik, mis ial tääl,
Kes sa sest, mis põrmuks ammu saanud,
Uued loomad kutsud ikka pääl’:
Sinu aastad ’pole pandud üles,
Ei su eluaeg wõi lõppeda;
Maailm aga näitab sinu tunnid,
Ning su päew ei ial otsa saa.
Oh mis küll on see, kes põrmust sündin’d,
Lapsest saandi kaduw inime,
Et sa mõtled hoides tema pääle,
Kuni elab ja ta surmasge?
Et nii mitme häda kanges tormis
Tema elulaew ei hukka saa;
Et ta lootes tüürib, kuni tuleb,
Kuhu teda nõuad armuga?
Sa jääd ikka! Mina nagu rohi
Närtsin ära, surmast niidetud —
Sa jääd ikka — kui sa saaks kui riie
Päewa selgus ära kulunud.
Sinu käes on nõuu ning abi ikka,
Kõik sa oled wäga hästi tein’d.
Rõõmsast’ nuttes tänab sind mu süda,
Et ka mina sinu heldust näin’d.
Allaheitlik tahan mina kanda,
Kui mu pääl’ su käsi raskeks jäeb,
Ikka lootes, kui mu teekond lõpeb,
Et mu öö ?? päewast selgeks läeb.
Sest mul siin ei rõõmu ega õnne
Oma palwes ’pole soowida.
Miks ma, mis sa kõigil’ annad, palun?
Sind ma palun aga tänuga.
Nääri-päewa õhtul.
Looja, sinu öö mu ümber piirab;
Lahkun’d aasta pääle mõtlen ma,
Kõige rõõmu pääl’, mis mööda läinud,
Mõne pääl’, kes läks ju hingama!
Nii kui talwe kangest külmast rohi
Oh nii pea närtsib inime!
Nii kui koldseks läinud puu leht pudeb,
Nõnda waob hauda temage.
Eks sa kuule, säält ja siit ju tõuseb
Mis su rõõmu ära kaotab?
Enne kui weel oled rõõmu maitsnud,
Surm ju jõudes seda lõpetab.
Elu Issand, nõnda kõik siit lahk’wad
Siis, kui surm on kätte tulemas;
Siin ja sääl siis elu tuli kustub,
