välk löönud kirikutorni sisse, mõne silmapilgu pärast põlenud kirikutorn lausa tules. Seda hoiatusejuttu räägitakse Eestimaal mitmet moodi (Der Esten abergläubische Gebräuche, l. 88).
Hanila Kaseküla kohta kõneldakse, et see korra täiesti ära põlenud. Sel puhul tõotanud küla elanikud, et nad iialgi enam lauritsi-, pärtlipäeval ei taha tööd teha, arvates, et küla põlemine nuhtlus on Lauritsi mitteaustamise eest. Seda muistist tõotust on Kaseküla uuema ajani hoolsalt pidanud. Mitme muu küla kohta teatakse niisamasugust lugu rääkida.
Iga töö kannul ei käi küll tuli ega välk, aga töö toob halbu tagajärgi. Põllul rikub töö põllu ära (Holzmayer, Osiliana, l. 65). Isegi kapsaaeda ei tohi kapsaid minna vaatama, — kapsad jäävad kohe kängu. Ei minda kapsaid vaatama, siis loodetakse kapsastest: Laurits loob lehti, Pärtel pöörab päid!
Isegi välk seisab, nagu eelolevast seletusest nägime, Lauritsi võimuse all. Neis kohtades, kus Laurits juba unulasse sattunud, seletatakse tuletegemise keeldu lauritsipäeval sellega, et tuli siis välgu enese ligi tõmbaks. Jälle teisal otsitakse keelule muud põhjust. Nagu tuttav, langeb lauritsapäev 10. augusti peale. Sel päeval hävitati 70 aastat p. Kr. Jeruusalemm ära. Rahvasuu seletab tuletegemise keeldu lauritsipäeval sellega, et sel päeval Jeruusalemma tempel kaks korda ära põlenud (Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben, l. 365).
Teisal loodeti Lauritsilt abi ja loeti ühtlasi paganusest pärit olevaid tulesõnu:
Tuli on tuima, raud on valju, |
Teistes tulesõnades öeldakse, tulehaavu parandada püüdes:
Valge mees tõuseb meresta, |
