nõudsid ohverdada, keeldi seda tulele andmast; Laurits lasta sülitaja mokad minna kärna. Ei tohitud midagi roojast tulde heita: ikka arvati niisuguse teo järel karistus käivat, enamasti ikka kärnad süüdlase ihule ilmuvat.
Nagu enne tähendatud, esineb rehi nagu Lauritsi koduna, kuhu talle ka ohvrid viidi. Rehe ehitamise järele pidi ahi koguni iseäralikul viisil tuld saama. Kust ja kudas rehe ahju esimest tuld saadi, ei ole mul kahjuks korda läinud teada saada. Niipalju tean, et Hiius selleks muretsetud tulega piirg pandi põlema, piiruga leitseaugu ehk suitsuaugu juurde mindi ja sealt põlev piirg läbi augu tuppa pisteti. Selle piirutulega süüdati ahjus puud põlema. Niisugune tegu kaitses tule lahtipääsmise eest ja suitsu toas mahaheitmise eest.
Lauritsipäev arvatakse mädakuule lõpu tegevat ja sügisese külvi alguse ära määravat (Gutsleff, Anleitung, l. 303). Veel ustakse, et see päev õuntele alles nende õige maitse annab.
Tulekahju kannatajad läksid pärast Lauritsit vanemal ajal enestele „tuleabi“ kerjama ja võtsid mõisast enestele kerjamiseks lubakirja (J. Jung, Kodumaalt VI, l. 79).
Lauritsi kultuur tunnistab omalt pooltki, kudas paavstiusk oskas paganust enesesse sulatada, endiste paganuse suuruste asemele ristiusu pühalisi seades. Vanade eestlaste müristamisejumala teenistus moondus püha Lauritsi teenistuseks. Kui palju vanu aineid mõlema kultuse kokkusulamisel kadus ja kui palju uusi juurde tuli, on raske ära määrata, seda enam, et aeg Lauritsigi kultuse suuremalt osalt unulasse viinud.
