Kõige tõhusam kurja silma pilkude kahjutaks tegija arvati pärgelpask, assa foetida, olevat. Seda kanti muiste alati kaasas: mehed panid selle enamasti tasku, naised ja neiud aga kas preesi ehk sõle alla. Seda assa foetidat ei tarvitanud ainult eestlased, vaid mitmed muudki rahvad. Venelased usuvad praegugi sellel nõidust hävitava väe olevat. Assa foetida ei ole aga teadu pärast midagi muud kui ühe hommikumaa puu pihk, mis tüvist välja immitseb ja päikese käes kõvaks kuivab. Ometi võib ta erkusid ergutada ja elustada, just niisama kui baldrian rahustab. See oli kui maagiline vägi kadeda silma arstirohuks. Kui hüpnotiseeriv silm oli kedagi nagu halvanud, võis assa foetida ometi jälle virgutust ja ergutust tuua ja selles suhtes ei või abinõu tarvitust hoopis hukka mõista. Muidugi eksisid esivanemad selles suhtes, et nad assa foetida mingisuguseks amuletiks kurja, kahju ja õnnetuse vasta pidasid.
Targad väitsid oma teateid tihti unenägudestki saanud olevat. Osa unenägusid ilmus neile hinge rändamise teel liblikuna, osa aga tavalisel magamisel. Nähtud juhtumisi katsusid targad oma viisi ära seletada. Sagedasti pidid nad kuulutama, et neile ennustavaid ja asjalugu seletavaid unenägusid ei tulla. Unenägude tekkimiseks panid targad tihti pea alla mitmesuguseid asju. Küsitavaks jääb, kui hästi pea alla panemine soovitavaid tagajärgi tõi. Meie päivilgi usuvad tütarlapsed, et nad vana aasta ehk Jaani õhtul mingisugust asja pea alla pannes tulevase peiu näevad.
Saladuste teadasaamiseks tarvitavad targad sagedasti arpu ehk kaalumist. Niisugusest arbu heitmisest kõneleb ju Läti Hindrek. 1223 tahtsid tartlased preester Hartvigi jumalatele ohverdada. Jumalate tahtmist uurides, kes neile armsam ohvriks, kas rasvane preester või rasvane härg, heitsid tartlased nende pärast arpu.
