Haldijad.
Surnute kultuse kõrval pöörleb esivanemate usund haldijate kultuse ümber. Loodus ei olnud esivanema meelest mingisugune surnud loodus, vaid täis elu. Elu tõid taime- ja kiviriiki, vette, õhku ja mujale haldijad. Haldija nime nimetatakse Eestis väga mitmet viisi, nagu haldijas, haldjas, hallijas, halljas, halijas, haljas, haldja, halgijas, halgjas, isegi helkjas. Eesti haldijas sulab Soome haltijaga täiesti ühte ja tähendab kaitsevaimu (tutor, genius tutelaris). Haldijas on sõnast hallitsemaan = valitsema, varjama tuletud. V. Thomseni tõenduse järele tuleb haldija nime Gooti laenuks pidada. Gooti keeles kuulub sõna tüvi haldan, Saksa keeles halten. Vaim ise sellevasta jääb Soome sugu rahvaste raudvaraks, nagu V. Reiman ütleb. Kogu Eestis ei tunne rahvasuu enam haldija nime; vaimud on ta lääne ja lõuna pool tihti eest ära tõuganud. Viru ja Harju sellevastu on haldijate kodumaa, kus ta meie ajani valitsuse-keppi käes kannud.
Haldijate tekkimist seletab rahvasuu järgmist viisi: Korra hakanud inglid Jumalale vastu. Pea-ingel Miikael visanud kõik vastuhakkajad taevast alla, koguni kurjad põrgu, muud maa peale. Maa peal tekkinud neist allavisatud inglitest vaimud, haldijad, muist parema, muist pahema iseloomuga.
