— 124 —
Ise aga tuli kuri wend kodu ning wõttis kõik waranduse oma kätte. Ütles teistele: „Wend kadus ära!“
Pime wend ei teadnud midagi, kuhu minna. Läks käsikaudu edasi, aga ikka sügawamasse ja sügawamasse metsa.
Istus wiimaks põõsasse maha ja hakkas nutma.
Kui ta nüüd niimoodi üksinda kaua aega oli ahastanud, kuuleb ta korraga kõne healt.
Mehel kõrwad kikkis ja kuuleb selgesti, kudas keegi ütleb: „Küll on ka need inimesed rumalad! Neil on palju pimedaid santisi; käiwad nendega kõik tohtrid läbi, aga ei tea sedasamagi, et kui nad täna öösist kastet wõtaksiwad ja sellega oma silmi peseksiwad, siis oleks nägemine kohe käes.“
Nii pea, kui pime wend seda kuulis, kääpas ta maast kohe kastet ja hakkas oma silmi pesema. Ja kas sa targemat tohtrit weel kuulnud wõi näinud — silmad terwed!
Waatas mees nüüd ümber ja nägi põõsa taga kaks weikest mehikest üksteisega rääkima.
Esimene rääkis jälle edasi: „Kui wasklinna rahwas seda teaksiwad, siis oleks nende silmad otsekohe terwed.“
„Wõi need wasklinna rahwas üksi nii rumalad on!“ ütles teine mehike. „Hõbelinn on juba mitu aastat wee janus, aga keegi ei tea, kus wiga on. Kui nad suure laia kiwi linna wärawa alt mõistaksiwad ülesse kaaluda, siis oleks linnal wett jälle küllalt olema.“
„Nii on ka jälle need kuldlinna rahwas ühes oma kuningaga!“ ütles esimene mehike. „Kuninga tütar käis laua kirikus, laskis õnnistatut leiwa kogemata suust maha kukkuda. Kärnkonn tuli altari alt, sõi leiwa ära ja puges tagasi. Sest saadik on kuninga tütar haige ning keegi arst ei jõuua teda terweks tohterdada. Wõtaksiwad nad aga kärnkonna altari alt wälja, küpsetaksiwad ta ära ja annaksiwad kuninga tütrele sisse, küll siis pikaldane haigus piigast otsekohe lahkuks.“
Kui nad nüüd need saladused üksteisele oliwad ära ütelnud, kinnitasiwad nad weel korra, et kumbki neist ei tohtinud seda inimestele rääkida. Kelle poolt see saladus ilmuda, see saada sellsamal kohal ära küpsetatud, kus nad praegu seisawad.
