Lehekülg:Eesti muinasjutud Kunder 1885.djvu/91

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 91 —

„Maa sisse wiskamine on mull weike asi. Aga ma tahan peremehele näidata, et ma selle nuia kõige kõrgema pilwe sisse wõin wisata.“

„Ei ei, Hans, lase olla peale! See on minu isa-isa nui; ma ei taha teda ärakautada!“

Wõttis nuia ja wiis ära tagakambrisse.


8.

Hans tahtis kord jälle Wanapaganat pilgata ja trötsida ning ütles: „Peremees, kas sa usud, ma löön sulle suure kirwega nimetse sõrme küüne otsast niipalju maha, kui seal musta on?“

„Seda ma ei usu!“ ütles Wanapagan.

„No pane aga sõrm paku peale! Kül sa näed!“

Wanapagan pani sõrme paku peale ning Hans wirutas terawa taperiga poole sõrme otsast maha.

Wanapagan pistis lipsti! sõrme suhu, karjus kui härg ning tahtis Handsu kallale kippuda.

Hans aga wastu: „Peremees, ära wihasta mind! Muidu kautad nina ka weel! Kirwes läks kogemata wiltu. Aga kui sa teise sõrme pakule paned, küll sa siis näed, kudas ma õigeste trehwan!“

Wanapagan ei lausunud sõnagi; läks urisetes ära kambrisse.


9.

Hans ja Wanapagan läksiwad mere äärde kalu püüdma.

Püüdsiwad hulga aega ära; ei saanud midagi.

Wanapagan ütles: „Hans, ma heidan seie liiwa peale natuke puhkama. Keeran küll isegi suu mere poole, aga piaks Pikker müristama, siis ärata mind otsekohe ülesse, et ma merre wõiks jooksta!“

„Hea küll, peremees!“ ütles Hans.

Wanapoiss norskas ka pea, et meri wastu põrkas.

Juba Pikse pilwed tõusewad.

Hans pöörab Wanapagana ümber, näu maa poole.