— 92 —
Pikker põrutab juba waljuste. Hans hüüab: „Peremees, peremees, juba Pikker pilwis!“
Wanapagan pühkis kui tuul minema aga — maale! Mitu setu wälku käisiwad wanamehele pihta, enne kui ta suure kalju alla pugeda sai. Wälk aga lõi kalju mitmeks tuhandeks tükiks.
Kui nüüd Pikker jälle ärasõitnud, tuli Wanapagan peljust wälja, hoidis pead ja puusa kinni ning kaebas haledaste: „Hans, pojuke, miks sa minuga niimoodi mängisid!“
Hans wastu: „Ei mänginud, peremees! Sain isegi weel sinu pärast mitu pauku.“
Läksiwad kodu.
10.
Poiss ja peremees läksiwad metsa puid raiuma.
Lasewad ilmatu suure kuuse maha.
„Noh, pojuke, wiime nüüd kuusk kodu!“ ütles wanamees.
„Wiime peale!“ ütles Hans. „Mina, poiss ja sulane, pian ikka raskema töö oma peale wõtma: Wõtan tüwest kinni, peremees wõtab ladwast.“
„Olgu peale!“ naeratas Wana. „Saame näha, kas sull jõuudu ka on!“
Wanamees wõttis ka ladwast kinni.
„Peremees lähäb ikka ees!“ ütles Hans.
„Lähän ka!“ wastas wanamees ning pööris ladwa kodu poole.
Hans lõi kirwe tüwe sisse ning istus ise palgi oksa peale ja luges: „Üks, kaks, kolm, neli, wiis, kuus!“
„Mis sa lued, Hans?“ küsis peremees.
„Seitse, kaheksa, üheksa, kümme… ei jõua enam ära lugeda! Maailma suur kari hunta tuleb.“
Oh sina heldekene, kudas nüüd wanamees palgiga plagama pani. Hans wõis aga waewalt weel tüwe peal seista. Kuusk kodus.
