küllalt meelde tuletatud, avaldati õllekannul ka tähtsate surnud isikute mälestust[1]. Jõulust õllejoomist nimetati koguni dricka jul = juua jõulu. See kõnekäänd vastab umbes õlgede tuppa toomise puhul öeldavale „tuua jõulud sisse“.
Kirjanik O. Rudbeck kirjutab rootslaste kohta: „See on olnud vana viis Smålandis juua Jumala skål’i taevas; sedaviisi ju tehakse veel tänapäev, et üks naaber ja sõber läheb teise juurde jõuluõhtul, kandes käes kõige paremat jooki, mis ta majas olemas, ja joob naabriga Jumala skål’i taevas, soovides talle, ta naisele ja lastele Jumala armu ja õnnistust; ja nii käivad nad küla läbi. Kõik peavad siis olema sõbrad ja pidama jõulurahu[2].
Eestiski ei ole seesugune komme tundmata. Mõnes kohas viib jõulupoiss külarahvale kannuga õlut. Wiedemann kirjutab sama uusaasta kohta: hommikul tuleb teisest talust mees, õllekann käes, ja ütleb uksel: „Tere hommikut! Vaadake, Nääri Jaak tuleb!“ Ta annab majaisale õllekannu, soovib kõikidele õnne; talle antakse süüa, juua, tüdrukud toovad talle pähkleid, majaema kindad[3]. Vanasti algas uusaasta jõuludega; seepärast sulab eesti uusaastane õllejoomiskomme ühte rootsi jõuluõnne joomise kombega. Eesti rootslasedki käivad jõulus õllekannuga naabritele õnne soovimas[4].
Jõuluõllel arvati eriline vägi ja võim olevat ja see arvamine on rahva seas paganuse päevist säilinud meie ajani, õlut tahab pidudel alati mängida peremehe osa; alles uuemal ajal püüab viin teda eest tõrjuda. Õlut oli muiste pidu ajal ohver jumalatele, kuna ta hiljemini sai ohvriks jooja himudele. Nähes, kuidas joovastavad joogid mõjuvad inimesse, teda rõõmsaks tehes ja ta muret eemale tõrjudes, on looduselaps muistseist päevist peale uskunud õllel ja hiljemini viinalgi olevat maagilise jõu. Seda maagilist jõudu loodavad joojad omandada, enestele ja viljakasvule[5].
Ükski ajalooline allikas ei paku andmeid muinaseestlaste arvamisest õlle maagilise jõu kohta; võib siiski oletada, et niisugust arvamist olnud. Eesti kommetest selgub, et õllel tuli täita oma osa usundilistel talitustel; õlut ohverdati maja- ja õue-
- ↑ Nilsson, ÅFF 214.
- ↑ Tsit. Hyltén Cavallius’e WW I 128 järgi.
- ↑ ÄILE 348.
- ↑ Russwurm, Eib II 97, § 297.
- ↑ Folkloristiska och etnografiska studier I, 115.
