— 17 —
Waewalt on kuu kurwalt ära läinud, kui päikene tema asemelle astub. Kuldtõllal ja kahekümnel kõrwil kihutab ta neiu ukse ette ja wiib kolmekümned kingitused kaasa. Siiski ei aita temagi auu ega ilu ega kallid kingitused. Neiu ei wõta päikestki wasta, kes niisama nagu kuugi iga päew igawat teed pidada kõndima.
Wiimaks tulewad wirmalised Põhjamaalt wilistades teemandist tõllal ja tuhandel tuhkrul. Nende tulek on nii tore, et Lindu neid õue wasta jookseb wõtma. Terwe tõlla täis kulda ja hõbedat, helmid ja ehteid tõiwad wirmaliste sulased neiule tuppa. Ja waata, wirmalised ise ja nende kingitused on neiule nii meele järele, et ta ennast wirmalistele pruudiks lubab. Wirmalised ei kõndida ühte teed; nad minna siis teele, kui tahta, ja puhata, kui tahta; nemad tuua iga korra uut auu ja ilu kaasa; iga kord kanda nad uut isesugu kuube seljas ja sõita uue isesugu tõllaga ja uute isesuguste hoostega; nemad osata oma abikaasale õiget rõõmu walmistada; nemad olla wast õige peig. Neile wõida rõõmuga mehele minna. — Uhked kihlused peetakse sedamaid ära. Kurtes waatawad
