— 24 —
„Kuulge siis, mida mina tean,“ kõneleb kolmas. „Selle kiriku trepi all on kolme waksa sügawas niisugust mulda, mis sellelegi inimesele silmad pähä teeb, kell silma asetki ei ole. Kes selle mullaga silmi õerub, saab nägijaks! See on, mida mina tean.“
„Et pange tähele, mida mina tean,“ jutustab teine kaarnas. „Meie kuninga linnas praegu kange wee häda. Kolmekümne penikoorma takka ostetakse wett ja maksetakse iga toobi eest tera kulda. Aga kui rumalad nad ja raha raiskajad! Neil kodu wett küll, aga ei oska üles leida. Turul seisab päratu hall kiwi. Kiwi all immitseb arutu suur hallikas. Weeretaksiwad nad kiwi teise koha peale, siis linnas wett küll; wõiksiwad juua ja weel teistelegi müüa.“
„Nüüd räägin ka mina, mida mina tean,“ ütleb kolmas. „Meie maa kuninga tütar on juba seitse aastat weretõbes raskeste haige. Ei aita haiguse wasta ühegi arsti rohi ega tohtri tarkus. Käinud seal Turja maa targad ja Soome soolapuhujad. aga haigus ei parane. Ja ometi oleks kuninga tütar sedamaid terwe, kui keegi kuninga kolme kitse piima kokku lüpsaks ja temale juua annaks.“
