— 25 —
Oma teaduste awaldamiste järele lendawad kaarnad ära. Tõsi aga tõuseb rõõmuga püsti ja hakkab kiriku trepi all kohe kätega kaapima. Mees tööl, et pea märg otsas. Tüki aja pärast mõõdab waksaga ja ennä, ongi kolm waksa mulda ära kaapinud. Augu põhjast wõtab Tõsi mulda ja määrib silmi ja õerub. Warsti tunneb tema, nagu sünniksiwad silma munad pähä. Uueste õerub ta. Ja nüüd tunneb tema, nagu langeks silmade eest soomuste kord. Kolmat korda weel mulda silmade peale pannes ja õerudes näeb Tõsi niisama hästi nagu enne.
Hea südamega Tõsi, kes kaarnate läbi nägijaks saanud, tahab teistelegi abi saata. Kohe kõnnib ta kuninga linna poole, kus kaarnate kõne järele kange wee puudus. Linna lähedalle jõudes näeb ta mitu waati linna poole wiidawat. Hobused waadi ees wäsinud ja lahjad. Waatidel aga soldatid ümber kaitsemas. Tõsi ei tea, mis see kõik tähendab; sammub edasi, astub linna. Kõht tühi, palub süüa. Linnarahwal helde süda: annawad. Pärast sööki palub Tõsi juua. Aga nüüd wastatakse: „Ei sõber, meie linnas pole weetilkagi. Tuuakse kolmekümne penikoorma
