— 26 —
takka. Soldatid waadil wahiks ümber, et keegi wett ära ei riisu. Apteegis müüakse rohu asemel. Toobi eest maksetakse tükk kulda. Tahtjaid siiski nii palju, et sellegi eest ei saa.“
„Wõi nii,“ ütleb Tõsi. „Mis te annate mulle, kui mina teile nii palju wett muretsen kui iganes tahate?“
„Mine kuninga juurde,“ wastab rahwas. „Kuningas tõutab kõik maksta, mis nõutakse, kui keegi linnale wett muretseb.“
Ja Tõsi lähäb kuninga juurde. Kuningas on wäga rõõmus Tõe lubamise pärast ja kässib teda palka nii palju nõuda kui tahab. Tõsi kaubaga rahul. Selle peale wõtab sada meest kaasa, weeretab turul halli kiwi wana koha pealt ära. Päratu suur hallikas woolab wett nagu pumbast maapõhjast wälja.
Kõik linn rõõmus. Üksi kuningal kurw nägu. Tõsi pärib, mis teda waewata. Kuningas jutustab, et tütar seitse aastat haige; ei aidata Turja maa targad ega Soome soolapuhujad.
„Eks waatame, mida teha,“ ütleb Tõsi. „Kui oma kitsed mu hoole alla annad, wõin ehk tõbe parandada.“
