— 32 —
korjas kuiwi raaga, wanu kanda, ronditükka, lõi tule taelast üles, küpsetas kalad ära, sõi, maitsis magusamini kui makerjas jõulu laupäewa õhtul. Heitis siis pikali
„Päewa paistelle puhkamaie,
Leiba luusse laskemaie.“
Äike rauda silda raputama, waskerattil wankriga wuristama, kõu kärgatama, pikne paukuma, weewlikarwa wälgud mööda taewaalust wehklema, torm ja maru pilwe rauga tulekut kuulutama. Hans ärkab unest, ep ole aega koju minna, otsib kiireste warjuurgast, muidu saab märjaks kui hall kass, kui kogemata kaewu kukkub. Waatab, wahib, silmab: ei warjupaika kuskil. Üksi wana pehkinud lootsik kummuli merekaldal. Mõtles: „Poen ometi paadigi alla, leian sealtki warju.“ Puges paadi alla, pilw seni pea kohal, wihma maha woolama, tuli kui ua warrest. Wihm wältas tüki aega, jäi üle, waikis waskerattil wankri wurin, rauges äikese ähwardamine, kadus kõue kärkimine, lõppis wälgu wehlemine. Hans pistis pea paadi alt wälja: pime käes, kottpime, mine weel, kuhu sa tahad. Wõttis nõuuks sinnasamasse öökorterisse jääda. Heitis pikali, ei und ei sõba silma peale. Ümberringi kõik waik, lainedki ei kohise suurt, sest enam ep olnud
