— 33 —
tuulele lõhnakestki taga kihutamas. Äkiste kuuleb, keegi tuleb: matsts-matsts-matsts! mööda mere kallast ikka tema lähemalle. Hans lootsiku all wait kui haud, ootab, mõtleb, kes pagan ta ometi olnes? Juba kogu paadi körwal, laseb karplarahhhti! peale pikali. Juba jälle müdin ja madin teisest küljest kuulda, kergemate sammudega kõmpis kogu Hansu öömajale, laskis karlarrrtssti! ta katuselle pikali. Nägi teist, teretas kohe: „Tere, tere, Tühi Kere!“ Esimene kogu wõi koll, mis ta oli, kostis: „Teisest tere, Ristirahwa Risu!“ — „Kus meie kolmas kaasaline on?“ küsis teine kogu. Esimene ei saanud midagi kosta, sest kolmas tuli kolmandamast küljest titaku, titaku, titaku! tuhatnelja ilma aja wiitmata paadi põhja peale. Teretas teisi: „Tere, tere, Tühi Kere, ja Ristirahwa Risu!“ „Teisest terwe, Waewawalmistaja!“ kostsiwad teised kaks. „No kudas käed käiwad?“ küsisiwad kõik kolm üksteiselt. „Wäga hästi! Wäga hästi!“ kiitsiwad kõik. „No Tühi Kere,“ alustas Waewawalmistaja, „jutusta siis, mis sa seni ajani teinud, kui wiimati siin koos olime, pärast jutustame meie!“
Tühi Kere hakkas pajatama: „Mis mull wiga? Elan iga päew paremini kui wana Põmm ise põrgu laual. Waewan oma
