— 34 —
herrakest, nii et mu süda ju siis sees naerab, kui ta kemplemise peale mõtlen. Ta on põhjatu rikas mees, kellel raha kui raba, taaldrid enam kui taskusid. Aga ma waewan teda omal wiisil. Juba pool aastat wangitseb ta mu küünte wahel. Panin talle iseäraliku haiguse kaela: ma ise käin teda waewamas ja piinamas. Aga ega ma teda nii ruttu ära et sureta: las’ ta wingerdab kui ussike palawa kiwi peal weel mõne aasta, ega ta hing mu käest et pease. Tohtrid ei wõi midagi teha: kõik on käinud, niisamuti läinud. Üks ainuke müüs oma hinge ükskord ju minule, seda lasen nüüd hästi raha teenida, sest kui tema rohtu mu herrale annab, kergitan ma wähe ta waewa, ning wanamees halp loodab, et tohter teda terweks teeb. Tühi lootus. Minu käest ta ei pease. — Jah, tall oleks kerge küll peaseda, kui inimesed wähegi targemad oleksiwad, aga nad on nii lollid, et nad õiget abi ei leia, õiget rohtu ei oska otsida. Waadake, seal poleks muud tarwis, kui rohuaeda minna, käia kunni risttee wasta tuleb; seal tee taga kaswab kannike saksahaaw; seda tarwis juurtega wälja tõmmata. Juurte alt kargab suur kirju konn wälja ning püüab metsa pugeda; püüdku selle kinni, keetku toobi wee
