— 35 —
sees kaetud katlaga ära, andku seda leent pudelist herrale rüübata, siis ei wõiks mina midagi enam teha: kui pudel oleks tühjaks joodud, oleks herra terwem kui purikas Paluwere jões. Aga waata, seep see on, et keegi seda ei tea ja muud rohud ei aita!“
Ristirahwa Risu hakkas rääkima: „Mull on iga päew pühad. Igal öösel käin grahwi täkkudega sõitmas, ja naeran, nii et wahest kõht walutama hakkab, kuida tallipoisid mokad wingu ning kulmud kortsu tõmmawad, kui wahtus hoostega koju jõuan. Küll nad tännitawad, küll nad kiruwad, küll nad wannuwad, kuid tännitagu, kirugu, wandugu peale, et suud wäsiwad ning keeled kuluwad, aga ei aita, ning minu rõõm on taga suurem. Küll ma piinan painajaks neid hobusid, ei hooli midagi sest, mis nad seal juures tembutawad, sortsiwad, nõiuwad. See kõik on minu meele järele. Käiwad küll ka tohtrid, aga ei maksa. Mulle nad ei wõi midagi teha. Mina ikka muretsen, et ta kallimad täkud kõhnaks jääwad ning inetuks lähewad kui mustlase tuleraud. Kõik grahwi lubamised ja tõutused on asjata. Aidata ei wõi keegi, ehk küll abi anda üsna kerge asi oleks. Aga mis teha, kui inimesed nii mõistmata on! Ep oleks muud
