— 36 —
tarwis kui öökull püssiga maha lasta, enne laskmist püssile rist otsa lüüa, kull koju wiia, kulli ukse üle pead pidi kinni naelutada, nii et ta tiiwad kahele poole laiali seisawad, saba alaspidi tolkus, pea kaelaga ülespidi tikkumas on; selle läbi saab rist loodud ning sest ristist ma enam mööda ei peaseks grahwi täkkude kallale. Hobused hakkaksiwad kosuma ning oleksiwad lihawad ja siledad kuda ennegi. Aga waadake, see’p see asi on, et keegi seda ei tea. Muud rohud ei mõju, mull ep ole pühade lõpetust karta.“
Waewawalmistaja wõttis wiimast sõna suhu: „Minul on päewad! Käin rikka mõisniku karjalaudas kahju tegemas: nii kui lüpsetakse, tapsan tuliste ligidalle, solgin piima ära, et lüpsikus ju lokku lähäb, ehk wenib kui ämbliku siid, et koore kirmetki peale ei tule. Jah, tihti tekitan hulga ussa sadandella, tuhandella tema piima lännikutesse, et mitte seadki seda piima ei söö. Küll teewad karjanaesed, küll teewad korratüdrukud kõiksugu tembud ära, aga nad ohwerdawad mulle üksi magusat haisu ninasse, et taga hullemini piima rikun. Äraajamisest pole juttugi. Mõisnik ise on kõige tohtrite käest abi nõudnud, aga mis sa teed
